Sel suvel oleme lugenud meedias ebameeldivaid lugusid: alkoholijoobes ujuma kippujate hulgad ei näita vähenemistendentsi hoolimata sellest, et riik on läbi erinevate teavituskampaaniate tõstnud üleüldist teadlikkust kordades. Sama mure kipub olema ka kiiruseületamistega maanteedel – kiiruse mõõtmisest ja trahvimisest liiklusohutuse parandamisel väidetavalt kasu pole. Peaksime küsima, kas on veel midagi, mida me teavitusele lisaks ära teha saaksime? Mina isiklikult panustaks ükskõiksuse ründamisse ja ühiskonna seniste tolereerivate „pealtvaatajate“ aktiivsemasse kaasamisse läbi võistluslikkust ja mängimislusti pakkuva hasardi.
Mul on tänini meeles umbes 10 aasta eest Elva poe eest politseinumbrile tehtud kõne, kus teatasin, et poest roomas käpuli autosse purupurjus mees, kes hakkas autoga 10-50 km/h kiirusega sõitma Tartu poole. Politseikorrapida tänas ja lubas kohe saata auto teda peatama. 20km kaugusel asuvasse Tartusse jõudsin mehe sabas sõites ca 50 minuti pärast, olles vahepeal helistanud politeissse veel umbes 4 korda. Ikka vaid lubadused, ei mingit politseid. Mees aga kõikus autoga pidevalt 5-6 meetri laiuses, niites nii kraaviperve kui ka näpistade lisa vastasvööndist, peletades tuututavaid autosid ehmunult tee äärde. Kümneid kordi ehmus roolijoodik vastutulevate autode tuldest ja piduras plokki, siis pani jälle gaasi juurde. Tartusse jõudes sain aru, et minu helistamiseks polnud mingit kasu, kuna riigis puudus tahe, soov või võimalus inimesi roolijoodiku käest päästa. Ja mõistagi ei helistanud ka mulle mitte kunagi mitte keegi politseist tagasi. Otsutasin, et see mäng ei väärinud küünlaid ja keerasin sama ükskõikselt edasi Tallinna poole.
Mängustamine – uus jõuline idee
Täna seisab Eesti ühiskonna ees väga tõsine väljakutse. Me oleme teinud peaaegu kõik, et viia ühiskonna erinevatesse kihtidesse sõnumid kihutamise ja ka purjuspäi ujuma minemise ohtlikkusest. Ometigi peame nentima, et informatsioonist ja teoreetilisest teadlikkusest on vähe kasu. See, kel meri põlvini, ei kipu tol hetkel eriti teoreetilistele võimalustele oma ja teiste elu kaalule seada, mõtlema. Usume, et me vajame midagi enamat, mis võiks olla lahe, mis oleks auhindu, tagasisidet, võiduvõimalust, või võistluhasarti pakkuv. Mida järjest ja järjest mängides võiksime endas eneselegi märkamatult arendada välja uued kasulikud harjumused. Maailmal on meile siinkohal juba üht-teist pakkuda.
Gamification ehk mängustamine on viimaste aastate trendisõna, mis jõudmas ka Eestisse ja mis tähendab mängimispõhimõtete kasutusele võtmist tavapäratutes situatsioonides selleks, et inimesi kergemingi kaasata ning neis uusi harjumusi tekitada. Teate ju küll, et kui te oma lapsele midegi selgeks tahate õpetada, tuleb nõudmiste ja manitsemiste asemel appi võtta mänguline kavalus. Praktika näitab, et selles mõttes on täiskasvanud samasugused lapsed. Seda enam, et kaasajal 21.aastaseks saanud inimesed on selleks ajaks erinevaid videomänge mänginud keskmiselt 10 000 tundi ehk sama kaua kui kulutatakse gümnaasiumis õppimisele. See põlvkond mitte ei võõrista mängulist hasarti, vaid pigem kõike seda, mida neile ilma mänguta edastatakse.
Kuigi otsida mängustamis-turunduse parimaid praktikaid, torkab silma, et ennekõike kasutavad seda suured globaalsed firmad nag Coca Cola, Nike, jpt. Kuid mitte ainult – häid näiteid on ka sotsiaalvaldkonnas. Suurimaks tõestajaks, et käes on aeg meie harjumusi läbi mängude muuta, oli Volkswageni poolt 2009 aastal lansseeritud võistlus Fun Theory, mis kogus inimestelt üla maailma kokku mängustamisideid just ühiskondlikult ja sotsiaalselt tundlikel teemadel.
Finaali jõudnud tööde seas olid punktitabloo ja mängujuhistega pudelite kogumise konteiner, klaveriklahvide noote mängiv trepp, auto audio ja video süsteemiga seotud turvavöö süsteem ja põhjatuse heliefektiga pargiprügikast. Neist esimene pidi muutma pudelite konteinerisse panemise lahedaks, teine pidi stimuleerima trepi kasutamist motoriseeritud trepi asemel. Kolmas aitas lastes kujundada harjumust, et enne multikaid ei näe kui vöö kinni ja neljas meelitas prügi mitte maha viskama. Kõik need mängud olid põnevad ja täitsid oma ülesande: muutsid käitumist.
Kõige kõrgemalt hindas aga zürii ideed, mis suutis muuta inimeste kiirustamisharjumust maanteel. Selleks redisainiti üks kiiruskaamera, mis hakkas pildistama mitte vaid kiiruseületajaid, vaid ka korralikult liiklejaid, kogudes esimestelt trahve ja jagades teistele trahviraha väärtuses preemiaid loteriina. Tulemused, mida ka hiljem Stockholmis praktiliselt kasutusele võetud analoogi puhul täheldati, olid uskumatult head: kiirustamine antud maanteel vähenes enam kui 20%.
Kui õige paneks kaaslastele mängu kaudu kaasvastutuse
Proovides leida esimesi juhuslikke mõtteid purjusujumise vähendamiseks, pakun välja, et võti seisneb oskuses kaasata kaaslased. Näiteks võiks purjus ujumakippuja kaaslased või ujumiskoha läheduses viibivad pealtvaatajad saata foto vette kippuvast ilmsete alkoholi tarbimise tunnustega inimesest päästeameti spetsiaalsele infotelefonile, saades sellega võimaluse osaleda auhinnamängus või saades selle eest tunnustuse. Mõistagi tuleks hoiduda valehäirete eest.
Kunagi, mil levivad sellised telefonid, mil küljes alkomeeter, saaks juba kaaluda mängu, kus iga napsitaja saab oma telefonis kontrollida joovet ja selle ülemäärasuse puhul saab tema valvesõber vastava automaatsõnumi. Valvesõbrad oleks aga nagu KUKU raadio jaanipäeva kampaanias vastutuse võtnud kained autojuhid, ainult, et kogu aastaks ja koos võimalusega saada selle eest punkte, auhindu, vms.
Alustada võiks isegi veelgi lihtsamast: töödata välja märk: olen „hooliv kaaslane“, mida siis võiks sarnaselt parteimärgiga julgelt rinnas kanda käik need, kes ise karsked on ja kes ka valmis olema kaaslastele nn valvekoerteks. Mida rohkem „hoolivad kaaslased“ ohtlike sõprade peale koputavad ja selle läbi potentsiaalseid õnnetusi ära hoiavad, seda kõrgemale nad oma reitingus võiks tõusta ja tublimatele võiks auhinnaks olla isegi 10% maksuvabastus, vms.
Mängumõtteid võib tuletada erinevaid ja selles osas vajab riik ilmselt kõigi helgete peade abi. Oma ideid võite kirjutada ka artikli kommentaaridesse.
Üks on aga kindel: meil tuleb info edastamisest astuda jõuline sammuke edasi ja leida võimalused, kuidas motiveerida passiivseid pealtvaatajaid oma sõpru ja tuttavaid paremini jälgima. Nii, et järelvalvatavatel oleks paha tunne sõpru alt vedada ja et hoolivatel kaaslastel oleks oma valvetööd tehes ka endil lõbus ja motiveeriv tunne.
Raul Kalev