Paljud turundajad arvavad, et kui nende lojaalsusprogrammis arvestatakse ostude eest makstud summad punktideks, mille eest on võimalik midagi saada, siis peakski ju juba pisutgamificationit ehk mängustamist kasutuses olema.
Kuidas aga teha nii, et lojaalsusprogramm ei oleks mitte raha äraandmise, vaid tõepoolest fanaatiliste fännklubi loomise koht?
Hea näide on My Waitrose kaart, kus on põhimõtteliselt igasugustest punktidest loobutud ning otsustatud kliente tunnustada ja innustada kohe: iga päev üks tasuta kohv, soodushinnaga või ja piim, tasuta ajaleht teatud ostusumma ületamisel, osalemine igakuises loteriis ja palju muud. See toetub põhimõttele, et tuleb toetada neid tegevusi, mida inimesed niikuinii teevad ning tunnustada neid kohe.
Sellega seoses meenub Eesti kaubakettide poliitika laupäeviti teatud ostusumma ületamisel ostjatele tasuta ajalehti jagada. Paljude klientide jaoks tegi see nädalavahetuse ostmiskoha valiku lihtsaks: kui koju olid tellitud Eesti Päevaleht ja Postimees, siis valiti ostukohaks pood, kust jagati Õhtulehte.
Gamificationi teine oluline põhimõte on tegevusele tähenduse andmine. Kliendi jaoks ei ole väärtuseks olla parem jaeketi klient, kuid võiks olla näiteks “Olla keskkonnasõbralikum klient”. Ükskõik, missugune jaekett võiks oma kliendiprogrammi sisu ümber positsioneerida millekski, mis nende klientidele tõeliselt korda läheb. Ja nii on nad näiteks nõus oma sõpradega jagama seda, kui keskkonnateadlikke valikuid nad teevad ja kus nad keskkonnasõbralikkuse edetabelis paiknevad.
Punktide kogumine võib ju sellegi aktsiooni taga olla, kuid punktidel on aga täiesti teine tähendus.
Gamificationi mõned tehnikad, nagu näiteks kiire tagasiside, paremate tulemuste saavutamiseks selge tee näitamine ja sotsiaalsesse konteksti asetamine võivad lihtsasti äri muuta.
Missugune on Sinu lojaalsusprogrammi sügavam mõte?